Comeniusega Põhja-Iirimaal

 

Iirimaa on imeline ja eriskummaline maa, kuhu igatsed alati tagasi minna. Mõnikord jääbki sõit ainult sooviks, kuid vahel õnnestub seda kaunist maad uuesti külastada. Muidugi, reisivõimalusi tuleb ikka ise otsida ja Kadrina Kunstidekooli õpetajatel on see korda läinud – nimelt õppetööarendusliku projekti Comenius kaudu.

Mis siis muud, kui teele, sest ees ootas Comeniuse projektikoosolek Belfastis ja kohtumine projekti koordinaatorkooli õpetajate ning uute sõpradega Itaaliast, Ascoli Picenost. Meie väikese reisiseltskonna moodustasid Kadrina Kunstidekooli ringijuht Ingrid Pärnamäe, direktor Eve Vunk ja Kadrina Keskkooli algklassiõpetaja Mare Kütt ning kolm õpetajat lasteaiast “Vesiroos” Tallinnast.

Lennureis Tallinnast Londoni kaudu Põhja-Iirimaale Belfasti kestab kokku ainult nelja tunni ringis. Siia lisanduvad mitmed turvaväravate läbimised, reisijate igakülgne kontroll metallidetektoriga, kus palutakse võtta üleriided seljast, jalanõud jalast, mütsid peast; kogemata ja teadmatusest käekotti jäänud esemete (näiteks huuleläigete, parfüümide, kreemide ja igasuguste vedelike, veepudelid kaasa arvatud) äraviskamised ja väike kahjutunne kaotatud esemete pärast. Tollitöötajad teevad oma tööd professionaalselt ja rutiinselt, ja see kõik toimub teadagi reisijate turvalisuse tagamiseks.

Kuidas asi alguse sai ja miks meie kooli Comeniuse õppetööarenduslik projekt võiks huvitada? Aga midagi uut teha on ju alati põnev ja miks mitte avardada silmaringi, kohtuda uute inimestega, õppida ise uusi keeli ja muuta õpilaste elu projektitegevustega mitmekesisemaks? Võimalusi selleks pakutakse ja nii käisingi koos Jaanika Raudsepaga Tallinna lasteaiast “Vesiroos” eelmise aasta oktoobris Belfastis Our Lady Queen of Peace lasteaed-algkoolis projekti ettevalmistaval lähetusel.

         Eesmärgiks oli leida partnerkoole Euroopast, keda huvitab töö Comeniuse projektiga, leida projektile pealkiri (selle me seal ühiselt välja mõtlesimegi – “Miles of Smiles”) ja ühised tegutsemissuunad. Kokku peab projektis osalema vähemalt kolm haridusasutust võimalikult erinevastest riikidest: meie leidsime lisaks koolile Põhja-Iirimaalt Belfastist rahvusvahelised koostööpartnerid kahe kooli näol Hispaaniast, Andaluusiast Huelvast ja Itaaliast Ascoli Picenost. Kui partnerid leitud ja projektid kirjutatud, tuli üle poole aasta oodata, kas koostööprojektile antakse stardiluba, läbides kõigepealt riikliku Eesti Socratese büroo ning seejärel Euroopa Socrates/Comenius büroo sõela. Kui augustis meile teatati, et võime alustada, oli rõõm suur!

Esimeseks tegevuseks oli oma koolis ja keskkoolis (kohapealse partnerina) leida inimesed, keda huvitab projektiga tegelemine ja kes saavad seda õppetööd rikastades kõige paremini teha; lisaks tuli arvestada õpilaste vanust ja seda, kui palju õpilasi on partneriks valitud algklassis seotud kunstidekooliga. Sest projektiga tegelevad õpetajad saavad võimaluse külastada partnerkoole ning kellele siis reisida ega uusi kogemusi ei meeldiks saada! Nõnda kaasasin esmalt projektitööle Kadrina Keskkoolist IIIa klassi (klassijuhataja Mare Kütt), sest selle klassi õpilastest üle pooled tegelevad kunstidekooli huviringides oma hobiga ning oma koolist kunstiosakonna ning solfedžo rühmad (kus õpivad peaaegu kõik muusikaõpilased). Esimese tööna valmisid õpilastel Comeniuse passid ja need võtsime ka Belfasti kaasa, et näidata neid partnerkoolide õpilastele. Tore oli näha, et kõik lapsed olid vaeva näinud ja rõõmuga ülesande täitnud. Järgmiste tegevustega haarame kindlasti ka tantsurühmad ja teised kollektiivid. Kogu projekt on üles ehitatud lihtsamatelt tegevustelt keerukamatele (ikka lootuses, et tegevust jätkub kolmeks aastaks, aga igal aastal tuleb selleks kõigepealt rahvusvaheliselt kooskõlastusringilt heakskiit saada).

Esimese aasta tegevused on Comeniuse passi, kahekeelse piltsõnastiku (eesti-inglise keelne), ringlevate jutukeste (müütide, legendide) ja Comeniuse logo valmistamine. Osad tööd valmivad individuaalselt (Comeniuse pass) ühistööna koha peal (piltsõnastik), osad kõigi partnerite ühistööna (ringlevad jutud); iga kooli parim logo leitakse konkursi korras ja lõpptulemusena moodustub meie ühine logo kõigi partnerite parimatest logodest. Kõik tööd saadetakse ringlema partnerkoolidesse, moodustatakse Comeniuse nurgad ja stendid. Ja muidugi ei unustata üksteist Euroopa päeval, riikide sünnipäeval, jõulude ajal ja muude tähtsate sündmuste puhul. Kuna tegemist on alles projekti algusega, siis usun, et häid mõtteid üha lisandub kõigi partnerite, õpilaste, pedagoogide ja ka lastevanemate poolt.

Kuidas möödus esimene projektikoosolek Belfastis 6.-10. oktoobrini? Kuna mina olin seal teist korda, vahendan enda muljete kõrval ka tantsuõpetaja Ingrid Pärnamäe ja III a klassijuhataja Mare Küti ühiseid muljeid.

Kõigepealt: reis toimus kooli alguses, küllaltki väikese etteteatamisega, oli liiga lühike (koha peal ollakse projektikoosoleku raames tavaliselt kolm päeva), nii ei jõudnud me reisiks ennast väga hästi häälestada. Külastatud Our Lady Queen of Peace lasteaed-algkool oli ääretult meeldiv ja rahulik. Sealset sõbralikku ja rahulikku töömeeleolu sai tunnetatud kõigi meeltega. Võib-olla aitas sellele kaasa õpilaste koolivorm, mis mõjub arvatavasti distsiplineerivalt. Tore oli tõdeda, et kooli jaoks on iga laps oluline – kui ühes klassis oli kuulmispuudega õpilane, siis ainult tema tarvis olid klassi nurkadesse paigutatud kõlarid ja õpetaja rääkis mikrofoniga – nii sai ka see laps teistega samaväärselt õppida. Väga hästi toimib kooli abiõpetajate süsteem (seda küll teisiti, kui meie koolis). Seitsme erivajadusega lapse jaoks oli koolis kolm abiõpetajat ja lisaks klassijuhataja. Tänu abiõpetajale sai klassijuhataja vahetunnis lõõgastuda ja puhata. Kell kolm on koolipäev lõppenud. Tore on vaadata, kuidas vanemad oma lastele järele tulevad ja õpilased õhinal oma päevamuljeid jagavad. Kadedaks tegi interaktiivne tahvel SMART BOARD – unustatud on kriit ja tahvlite pesemine. Tahvlile saab arvuti abil projitseerida kogu ettevalmistatud õppematerjali, lisaks kirjutada, joonistada, vigu parandada jne. Õpetaja töö on mitmekordselt kergem! Huvitav on näha, millal selline tehnika meie koolidesse jõuab (kusagil see võib-olla ongi juba kasutusel?).

Vestlustes nii iiri kui itaalia õpetajatega koorus välja kurb tõsiasi, et õpetajate tööd hinnatakse kõigis neis riikides ühtemoodi – ja seda kahjuks väikese palgaga. Aga noori õpetajaid on Iirimaal koolides palju ja kui kuuldi seda, kui kõrge on pedagoogide keskmine vanus Eestis, oldi lausa hämmastunud.

Ja kuigi programmis oli nii kohaliku kultuuriväärtustega kui ka loodusega tutvumine, oli põhieesmärgiks siiski projektikoosolek. Loomulikult oli äärmiselt meeldiv kohtuda kõigi partnerkoolide esindajatega nii Põhja-Iirimaalt kui ka Itaaliast Ascoli Picenost. Nii temperamentset ja ülekeeva energiaga inimest kui Antonella Ascoli Picenost (asub Roomast kolme bussisõidutunni kaugusel) meie tuttavate hulgas küll pole. Itaalia kolleegidega sai veidi proovitud ka itaalia keelt rääkida – noh, see tähendab, et püüda neist aru saada ja lühike intensiivkursus võtta. On veel midagi, milleks Comeniuse projekt annab võimaluse – õppida uusi keeli (lihtsalt elu paneb sellise fakti ette, olgu siis keeleks projekti töökeel inglise keel või itaalia keel!) ja tutvuda teiste maade traditsioonidega – ühesõnaga anda võimalus ka endale midagi päris uut õppida. Milline tore tõuge enesearenduseks!

Mida uut siis kogesime? Kolme päeva kohta kogunes hästi palju uut ja põnevat infot. Esimene avastus kohale jõudes oli vasakpoolne liiklus – see ajas alguses pea ikka päris sassi. Kogu aeg on tunne, et midagi on viltu. Aga inimene harjub kõigega! Muljetavaldava ajalooga Belfastist sai reisiseltskond osa bussiga linnatuuril käies. Üks põnevamaid fakte seejuures oli, et kuulus “Titanic” on ehitatud Belfasti laevatehases. Kedagi ei jätnud külmaks ka pommitamise tagajärjel tekkinud tulistamisjäljed majaseintel (muide, eelmisel aastal käisime ka Belfastis asuvas Europa Buscentre´s, mis on üks enam pommitatud hooneid Euroopas). 

Üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli ka Belfasti raekoja külastamine. See 1906. aastal valminud hoone oli oma aja kohta üks suurejoonelisemaid maju, mis näitas linna majanduslikku jõukust. Hoone on siiani linna edu ja uhkuse sümboliks. Soovijatele antakse võimalus istuda linnapea toolil, ta ametirüü ülle tõmmata ja lasta ennast fotografeerida. Seda võimalust ei anta küll igas linnas ja seda kasutati usinasti! Istusime raekoja saalis ja kui fantaasiale sai tiivad antud, võis hästi ette kujutada, kuidas möllavad saalis vastastikku istuvate volitatud linnavolikogu liikmete kired! Igal juhul on see maja uhke ja kaunis, võimas näide viktoriaanlikust ehituskunstist!

Loomulikult ei jätnud ühtegi eestlast külmaks iiri tantsu õppimine – meil oli võimalus suhelda lihtsate ja avatud inimestega, kes tulid otsekohe vestlema, esitasid küsimusi, pakkusid head seltskonda ja olid kannatlikud tantsuõpetajad. Õpetamine käib muide nii – tantsuõpetajal on mikrofon käes ja ta ütleb iga proovi ajal kõik tegevused ette, seejärel lastakse kõigil tantsuringidel tegevused läbi teha (neid on 4-5) ja alles siis hakatakse koos tantsima. See kordub iga tund – aga pole sugugi tüütu, sest tantsijad vahelduvad ja kui keegi sammudega segamini läheb, ei tehta sellest mingit numbrit, vaid võetakse huumoriga. Selline kooskäimine on väga armas komme: inimesed sisustavad oma vaba aega heas seltskonnas ja samas püüavad säilitada rahvuskultuuri. Koju minnes on kõigil hiigla mõnus tunne. Ja veel, iiri tants võtab tantsuga iga päev mitte kokku puutuvad inimesed päris võhmale ja panevad pea ringi käima, aga ei see sega tantsimist!

Unustamatu oli väljasõit Põhja-Iirimaa põhjaossa mööda hunnitut ookeaniäärset rannikut. Meenuvad imekitsad mägiteed, muljetavaldavad kiviaedadega tükeldatud smaragdrohelised rohumaad, ja seal rohtu näksivad valged (roosa, sinise ja rohelise värviga märgistatud) lambatupsud. Antrimis asub üks kõige huvitavamaid loodusnähtusi, mida olen näinud – Giants Causeway (Hiiglaste teekond). Seda loodusimet peab ise nägema, siis saab aru, kui võimas on loodus! Ookeanist ulatuvad välja justkui hiiglaslikud kuuekandilised poldid, järskudel graniitkaljudel mängib looduslik “orel”. Kui kellelgi on soov Põhja-Iirimaad külastada, siis peaks selle koha küll kindlasti reisiprogrammi võtma!

Omapärane oli see, et hästi palju liikus ringi ülikondades mehi – neid jätkus ka õhtuks baaridesse ja pubidesse, mis on vaatamata nädalapäevale alati puupüsti täis. Ei saa jätta märkimata, et üks asi, milleta Iirimaast õiget pilti ei saa, on pubikultuur; see kuulub “kohustuslikus korras” nende rahvuskultuuri juurde. Hästi toredad ja kõige populaarsemad on just elava ja eheda iiri muusikaga baarid – muusikud tulevad kohale, istuvad omaette ringis, musitseerivad justkui iseenda tarbeks – mõni lahkub, mõni lisandub, vahepeal rüübatakse õlut – aga mõnus meeleolu on loodud kõigile külastajatele. Ma ei tea, kas see on nii, kuid mingi hingesugulus paistab siduvat eesti ja iiri muusikat. Ja üllatus-üllatus, süüa paljudes pubides pärast kella kuut kahjuks ei saa.

Kuigi lugu tuli pikk, pole siin kirjas sugugi mitte kõik, mida me projektikohtumisel selle kolme päeva jooksul kogesime. Loodame väga ka seda, et need iiri õpetajad ja õpilased, kes seni ei teadnud, kus asub Eesti, seda nüüd teavad. Seda enam, et kuninganna Elizabeth Eestit külastas ja kindlasti oli ka Põhja-Iirimaa lehtedes sellest juttu.

Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole, tegeleda selliste suhteliselt väikeste asjadega – aga see pole sugugi nii. Kogu selle töö koordineerimine, ühiste arusaamadeni jõudmine ja tegevuste nautimine nõuab ka heatahtlikkust, kuulamisoskust, erinevate temperamentidega kohanemist ja koostöösoovi. Ilma nende omadusteta projektitöö lihtsalt ei suju.

Järgmine projektikoosolek toimub juba veebruaris 2007 Itaalias Ascoli Picenos. Loodame seal kohtuda ka oma Hispaania partneritega, kes seekord kahjuks osaleda ei saanud.

Kõigi projektikoosolekul osalejate ühine arvamus oli – maailma näha, mõnusate kolleegidega ja õpilastega teistest riikidest kohtuda on silmaringi arendav ja energiat andev. Jääme põnevusega ootama uusi kohtumisi ja loodame, et ka õpilastele pakuvad projektitegevused rõõmu.

 

Eve Vunk

Kadrina Kunstidekooli direktor