Comeniusega kevadises Itaalias

 

Pitsa, spagetid, jalgpall, kaunis itaalia keel, võluv kunst ja arhitektuur, kuulsad kunstnikud ja filminäitlejad …. ja nii edasi. Igaühel meist on itaallastest ja Itaaliast oma ettekujutus, kuid oma silm on kuningas ja nii asus üks väike grupp eestlasi reisile Itaaliaasse, eesmärgiks osaleda Comeniuse projektikoosolekul Marche regioonis Ascoli Piceno provintsi samanimelise keskuse Direzione Didattica Ascoli Piceno Centro algkool-lasteaias. Projektikohtumine toimus  9.-14. veebruarini. Itaalia on väga põneva ajaloo, kultuuri ja kauni loodusega riik. Kui selle tundmaõppimiseks on võimalus, siis tuleb seda nautida täiel rinnal.

 

Kuidas õpivad õpilased ja kuidas töötavad pedagoogid meie partnerkoolis, seda läksid uurima Kadrina Kunstidekooli õpetajad (solfedžoõpetaja Marian Pääbus, kunstiõpetaja Marika Soone, akordioniõpetaja Margus Laugesaar ja projektijuht Eve Vunk) koos partneritega Tallinna lasteaiast “Vesiroos” ja Põhja-Iirimaalt Belfastist Our Lady Queen of Peace algkool-lasteaiast. Projekti nimi on “Miles of Smiles” ja eestikeelse variandi pealkirjaks oleme pannud “Miljon naeratust”. Ja naeratusi oleme projektikohtumistel kohanud kui mitte miljoneid, siis sadu kindlasti. Me kohtusime partneritega teist korda, esimest korda saime kokku eelmise aasta oktoobrikuus Belfastis. Kahjuks ei osalenud ka nüüd partnerid Hispaaniast Huelvast, kuid loodame nendega siiski tulevikus kohtuda.

 

Külastatud kool Ascoli Picenos töötab neljas erinevas hoones, koolide nimed on Sant´Agostino, Malaspina, San Domenico ja Borgo Chiaro ning kooli tööd juhib üks direktor. Kõigisse koolidesse sisenedes tervitasid meid Comeniuse väljapanekud – oleme vahetanud projekti jooksul õpilaste Comeniuse passe ja piltsõnastikke. Õpilased on projektiga seotud kõigis erinevates majades ning teevad koostööd äärmiselt suure huviga, samuti on õpetajad väga entusiastlikud. Projektijuht Raffaella Bacchiega on tõeline entusiast ja tal oli suur osa projektikohtumise edukal läbiviimisel. Kuidas tutvuda kõige paremini nii laste kui õpetajatega? Eks ikka kohtumiste kaudu, meie kohtusime praktiliselt kogu kooli õpilastega (õpilasi kokku 300) – meile korraldati väikesed esinemised, pressikonverentsid, kus lapsed esitasid külalistele küsimusi (inglise ja itaalia keeles) ning käisime läbi peaaegu kõik klassiruumid. Kuna just oldi tutvunud erinevate maade piltsõnastikega, siis sai neid kasutada ka kohtumistel. Kõige rohkem põnevust tekitasid itaalia õpilastes meie tähed Õ, Ä, Ö, Ü. Nad püüdsid vapralt eestikeelseid sõnu hääldada ja see tegi päris palju nalja. Eriti põnev oli nende jaoks sõna ÖÖ.

        

Itaalia lapsed on äärmiselt rõõmsameelsed, energilised ja aktiivsed küsimusi esitama. Me ei näinud Itaalias veedetud kuue päeva jooksul ainsatki morni nägu – ei koolides ega ka mujal ringi liikudes. Koolitöö toimub algkoolis kuni kella üheni ja pärast seda lähevad lapsed koju, vaid ühel päeval nädalas tullakse kooli ka pärastlõunal. Koolis ei pakuta õpilastele lõunasööki. Selleks ju koju minnaksegi, et siestat pidada! Uus oli meie jaoks see, et õppetöö toimub ka laupäeviti (õpetajatel on siiski viiepäevane töönädal, üks nädalapäev on vaba). Algklasside õpilased kannavad koolivormi – sinist kitlit. Muide, klassides viibitakse välisjalanõudes. Koolides ei ole eriti palju arvuteid – näiteks internetiühendust kõigis majades pole. Aga samas on koolimajad rõõmsad ja lastesõbralikud – täis õpilaste joonistusi ja käsitöid. Ei saa mainimata jätta, et ka Itaalia koolides on küllaltki palju erivajadustega õpilasi – nendega töötatakse palju, et tagada neile täisväärtuslik tulevik. Laste abistamiseks on ka eripedagoogid, kuid neid ei jagu nii palju kui vaja. Ka leidub hulgaliselt probleemseid lapsevanemaid, kellega tegeletakse mitmel tasandil.

 

Projektitöö on selles koolis au sees ning on näha, et huvi teiste riikide ja rahvaste vastu on väga suur ka lasteaia tasemel. Itaalia lapsed õpivad võõrkeeltest kõige rohkem inglise, teise keelena ka prantsuse ja saksa keelt. Peab mainima, et Itaalias reisides on hea osata ka itaalia keelt, sest paljud inimesed teisi keeli eriti ei räägi. Comeniuse projekti üks ülesanne ongi panna inimesi ennast täiendama, uusi keeli õppima ja teiste rahvaste kultuuriga tutvuma. Nii et allakirjutanu vähesed itaalia keele õpingud tasusid ennast kuhjaga ära – suhtlemine on kohe avatum ja lihtsam, kui nähakse, et sa vähemalt püüad ennast arusaadavaks teha ning see on ka väike üllatusmoment võõrustajale. Tulevikus tahaksin ka oma kooli õpilastele ja õpetajatele veidi itaalia keelt õpetada. (Muide, Belfastis soovitakse projekti jätkudes ka lastele uusi keeli õpetada; neil mõlgub meeles itaalia keele õpetamise kõrval isegi eesti keele õpetamine.) Samuti on tublid meie kooli õpetajad, kes end inglise keele kursustel või iseseisvalt täiendavad.

 

Ascoli Piceno on samanimelise provintsi keskus ja kohtusime linnavalitsuses ka haridustöö peaspetsialistiga, kes tutvustas meile nii koolikorraldust kui linna ajalugu. Juba linnavalitsuse saal on omaette ajalooline vaatamisväärsus. Kui oktoobris sai pilti tehtud Belfasti linnavalitsuses, siis nüüd avanes selleks võimalus Ascoli Picenos. Vahva! Meile räägiti ka Itaalias valitsevatest majandusprobleemidest – tööstuse kaasajastamine toob kaasa tööpuuduse, sest kasutatakse üha enam teaduse ja tehnka abi ning inimtööjõudu vajatakse palju vähem. See piirkond on eriti tuntud oma jalatsi- ja galanteriitoodete (naiste käekottide) tootmise poolest.

 

Itaalia on katoliiklik maa ja linnas leidub palju huvitavaid kirikuid, meie külastasime neist ühte. Riiklikes koolides usuõpetuse tunde algklassides ei toimu, tegutsevad pühapäevakoolid, kus lapsed omandavad religiooni kohta vajalikke teadmisi.

        

Kuna projektikohtumise aeg on lühike ja väärtuslikke vaatamisväärsusi palju, siis püüti meile tutvustada esmajoones Ascoli Picenot ja selle lähiümbrust. Linn oma uhkete väljakute (piazzadega) on väga ilus ja saime päris hea ülevaate kohalikust elust. Meid viidi ka Aadria mere äärsesse San Benedetto del Trontosse – selle piirkonna ühte kaunimasse rannakuurordisse (Itaalia erinevates regioonides on palju San Benedetto nimelisi linnu). Ilm oli kevadine ja Aadria mere rannikul toimus rahvarohke rannajooks – see näitab, et itaallased on sportlikud inimesed. Muidugi ei jätnud nad kunagi mainimata oma armastust Itaalia kõige populaarsema spordiala jalgpalli vastu. Meelde jäid ka linnapilti kaunistavad õitsvad alpikannid, sest päris kevad pole seal veel kätte jõudnud ja teised lilled veel ei õitse. Ja muidugi üllatasid meid kõiki apelsine täis apelsinipuud, seda eriti koduteel külastatud Roomas, kus silma rõõmustasid terved apelsinipuude alleed. 

 

Itaalia reisi juurde kuulub kahtlemata ka nende rahvusköögi ja söömiskultuuriga tutvumine. See on itaallaste igapäevaelu mõnusam osa. Selle arvelt vaba aega kokku ei hoita – üks õige söömaaeg kestab vähemalt kolm tundi, söögikordi selles kuni seitse. Toidud on väga maitsvad, kuid kõige huvitavam oli sealjuures see, et täidlasi inimesi peaaegu ei kohta – kuidas säilitada kaalu ja niipalju süüa – see on nähtavasti tasakaalustatud Vahemere köögi saladus. Itaallastele on oluline jagada rõõmu oma kohalike toitude üle ka külalistega. Nautisime ka meie Marche regiooni kohalikku spetsialiteeti – paneeritud täidetud oliive. Muidugi ei saa unustada sedagi, et Itaalia on tähtis veinimaa, igal piirkonnal on oma väljakujunenud veinisordid, ka meie saime maitsta Marche piirkonna parimaid veine.

        

Lõpuks oli aeg projektikoosolekul kokkuvõtteid teha, järgmised plaanid detailsemalt läbi arutada ja kaasavõetud meened üle anda, sest kohe-kohe seisab ees uute projektide esitamise tähtaeg. Koosolek möödus aktiivselt ja sooviga ka järgnevatel aastatel kindlasti koostööd jätkata.

 

Mida andis see reis osalejatele, mida üldse annab Comeniuse projektis osalemine nii õpilastele kui õpetajatele? Õpetajatele – võimalust tundma õppida teisi rahvaid, nende ajalugu, kultuuri, keelt, koolikorrladust, inimesi. Samas annab see võimaluse ka ennast proovile panna, tundma õppida oma kolleege ja kolleege teistest riikidest. Samuti ka reisil ettetulevate probleemidega toimetulekut (näiteks meie eestlaste grupil jäi üks kohver koos reisivarustusega Rooma lennujaama ja see ei jõudnudki Ascoli Picenosse) ja loomulikult laiendavad reisid õpetajate silmaringi. Väga oluline on ka reisil kogetu tutvustamine kolleegidele ja õpilastele. Õpilastele – teiste maade õpilaste töödega tutvumine on ka tore ja arendav. Ühes järgnevatest töödest ongi õpilastel võimalus nähtud tööde ja oma teadmiste põhjal näidata, millisena nemad näevad nii iiri kui itaalia lapsi.

 

Kõigis maades leidub õppimisväärset ja samas õpib inimene hindama ka seda, mis meil on teisiti. Järgmistes projektitöödes püüamegi tutvustada erinevate maade rahvuspühade tähistatamist, oma piirkondade kuulsamaid inimesi ja toredaid paiku oma kodukohas. Käsil on töö erinevate rahvaste legendidega. Projektitöö peab pakkuma rõõmu ja osasaamislusti nii õpilastele kui õpetajatele. Samas tuleb suuta näidata oma õppeasutuse eripära ja püüda kohandada projektitööd kooli igapäevase õppetööga.

 

Meie Kadrinas näiteks korraldame projektist innustust saanuna ühe toreda nonstopkontserdi, kus esitame erinevate maade muusikat – muusikaosakonna õpilased mängivad eesti, itaalia, inglise, iiri, hispaania heliloojate loomingut. Belfasti projektijuhi Paddy silmad läksid kohe suureks, kui sellisest projektist kuulis. Tegelikult on nii, et üks asi viib teiseni ja nõnda muutubki koolielu põnevamaks, mitmekesisemaks ja avatumaks. Seda Comeniuse projektis osalemine eeldabki. Loodame, et saame rahvusvaheliselt kooskõlastusringilt toetuse ka järgnevaks kaheaastaks jätkuprojektiks. Siis saame kõik planeeritud projektitööd ka ellu viia.

 

Eve Vunk

Kadrina Kunstidekooli Comenius 1 projekti koordinaator