Lähetusel talvises Türgis
Erinevates Comeniuse projektides kaasalöömine muutub koolide
hulgas järjest populaarsemaks. Ka Kadrina Kunstidekoolil on soov
järgmisel kahel õppeaastal osaleda uues rahvusvahelises projektis.
Partnerkoole hakatakse otsima varakult ja üks võimalus hea projekti
kirjutamiseks ja sellesse sisseelamiseks on käia projekti
ettevalmistaval lähetusel. Minul õnnestus tänu SA Archimedes
Hariduskoostöö keskuse poolt eraldatud stipendiumile sõita 8. jaanuaril
nädalapikkusele Türgi Vabariigis Alanyas Incekumi algkoolis toimuvale
projekti ettevalmistavale lähetusele. Lisaks vastuvõtva kooli projekti
koordinaatorile, inglise keele õpetajale Nedim Delikarale osalesid seal
veel Andrée Jordan ja Key Sirett Suurbritanniast Londonist, Barbora
Vosicka Tšehhi Vabariigist Prahast ja mina Kadrina Kunstidekooli
esindajana. Kuna 2011. aasta on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta, on
meie projekti eesmärgiks ergutada õpilasi tegelema heategevuse ja
vabatahtliku tegevusega ning anda õpilastele võimalus tutvuda teiste
maade koolielu ja rahvakultuuriga. Projekti nimi on Many Hands Make
Light Work. Loodan väga, et meie projekt saab heakskiidu vähemalt
kolmelt rahvuslikult agentuurilt ja me saame võimaluse sügisel sellega
alustada (kokku soovib projektis osaleda seitse kooli).
Türgis on jaanuar hoopis teistsugune kui meie lumises Eestis.
Juba Antalya lennujaamas tervitab saabujat särav päike, temperatuur
päeval umbes 18 kraadi ja neil pole aimugi, millised lumemäed meil siin
kokku on kuhjatud. Nädala sisse mahtus tohutu palju muljeid, kohtumisi
koolikollektiivi, kooli direktori Ahmet Selim Gürbüziga, Incekumi
linnapea härra Metin Bayraki, Alanya Haridusministeeriumi kõrgete
ametnikega ja palju tööd projekti ettevalmistamisega. Saime hea ülevaate
Türgi haridussüsteemist ja nagu nad ütlesid, on nad oma
koolikorraldusega väga rahul. Vestlesime ka erinevate maade
haridussüsteemidest ja eriti oldi imestunud, et meil Eestis on sellised
huvikoolid, kus lapsed vabal ajal oma hobidega saavad tegeleda. Türgis
toimub tegelemine muusika ja kunstiga kallistes erakoolides.
Kuna töötasime koolis, siis puutusime iga päev kokku ka Türgi
koolilastega, kes on vahvad ja suhtlemisele avatud. Nad olid vaimustatud
külaliste saabumisest ja ärasaatmisel pilti tehes jooksid nad nagu üks
mees samuti pildile. Veetsime mitu tundi ka õppetunde jälgides ja
Londoni õpetajad võtsid muidugi kohe ohjad enda kätte ja hakkasid
igasuguseid küsimusi esitama. Vaimustusega teatati, et Facebook on
olemas kõigil, kuigi igal lapsel pole kodus arvutit. Nägime, et 12–14
aastaste õpilaste inglise keele tase on väga hea, aga keeleõppele
pööratakse koolides ka suurt tähelepanu. Nad on tundides väga aktiivsed
ja töökad. Vahetundides kostus kooliõuest seevastu päris kõva lärmi,
joosti ja mängiti palli, korrapidajaõpetajad vaatasid rahulikult
õpilaste tegemisi pealt. Ühel päeval valmistasid kuuenda klassi tüdrukud
külalistele meie kõigi imestuseks väikese üllatuslõuna – kodus oli
valmistatud kõiksugu hõrgutisi ja meie lasksime muudkui hea maitsta.
Koolimaja taga kasvavad muide apelsinipuud ja on banaaniistandus.
Türgis viibides ei saa kõrvale kätta türgi kööki, mille kohta
saab lausuda ainult kiidusõnu, kõik on ju värske kodumaine toodang.
Saime maitsta parimaid roogasid, sest meie eest hoolitseti tõesti
kuninglikult ja viidi sööma mitmetesse erinevatesse söögikohtadesse.
Türgisse ostetakse sisse ainult kohvi ja luksuskaupu, kõik muu vajalik
saadakse oma kodumaalt.
Kohtumiste ja projektitöö kõrval leidsime aega ka Türgi
ajaloomälestiste ja rahvakultuuriga tutvumiseks. Käisime Alanya
ajaloomuuseumis, Punases Tornis, Alanya kindluses ja Damlatase koopas.
Kooli direktor oli meile giidiks ja saatjaks. Saime tutvust teha ka
saunakultuuriga – kõik Türgis käinud teavad, milline puhas rõõm on
sealses saunas, hammamis, veidi pingeid maha võtta ja lõõgastuda.
Kirjanduse põhjal tean, et pidavat olema väga suur au, kui türklane
võõrustab külalisi oma kodus. Nedim Delikara, kes on äärmiselt sõbralik,
abivalmis ja humoorikas, võõrustas meid ühel õhtupoolikul oma kodus. Ta
abikaasa, kes on kodune, nagu suurem osa Türgi abielunaistest, oli
valmistanud maitsvaid kooke ja loomulikult kuulub iga külaskäigu juurde
teejoomine. Teejoomine on üldse päeva kindel osa, seda juuakse väga-väga
tihti. Õpetajate toas käib teejoomine vist küll igal vahetunnil.
Õpetajate hulgas on väga palju mehi, pedagoogi amet on au sees.
Ka koolivorm kuulub kindlalt Türgi õpilaste kooliellu.
Külaskäik Incekumi algkooli avardas väga palju kõigi külaliste
silmaringi. Üks asi on viibida võõral maal turistina, hoopis teine asi
puutuda nendega lähemalt kokku ja saada osa nende igapäevaelust ja -tööst.
Arvan, et nende külalislahkus on loomulik osa nende elust ja oli rõõm
seda tunda kogu lähetuse ajal. Loodame, et projekti taotlusvormi
ettevalmistamine täitis oma ülesande ja et kohtume uute sõpradega
peatselt!
Eve Vunk
direktor