Miljon naeratust
“Miljon naeratust” – sellist nime kannab Kadrina Kunstidekooli, Tallinna lasteaia “Vesiroos”, Põhja-Iirimaa Belfasti Our Lady Queen of Peace lasteaed-algkooli ja Itaalia Marche maakonna Ascoli Piceno-Centro lasteaed-algkooli Comeniuse jätkuprojekt. Projekti pealkiri õigustab end täielikult – seda oleme kogenud juba mitmendat korda Itaalia ning Põhja-Iirimaa kolleegide ja õpilastega projektikoosolekutel kohtudes.
Kadrina Kunstidekooli õpetajad Marian Pääbus, Marika Soone, SilviUgaste ja projekti kohalik koordinaator Eve Vunk viibisid koos Tallinna lasteaia “Vesiroos” õpetajatega (projekti koordinaator Jaanika Raudsepp) Eestist ja Ascoli Piceno-Centro lasteaed-algkooli õpetajatega Itaaliast 16.-20. novembrini külas oma partnerkoolis Belfastis: Our Lady Queen of Peace lasteaed-algkoolis. Sõidu eesmärgiks oli projektikoosolekul kavandada kahe järgneva projektiaasta töid ja tegemisi ning tutvuda kohaliku koolieluga. Boonusena lisaks lootsime osa saada ka kohalikust rahvuskultuurist ja suurlinna võludest. Pean kohe alguses ütlema, et sõit õnnestus kõigi osalejate arvates igati.
Mis siis silma-kõrva jäi? Kuna sõidu eesmärgiks oli projektikoosolek, siis sellest kõigepealt. Euroopa Komisjoni egiidi alla kuuluvas Elukestva õppe programmis “Comenius – koolide koostöö” (jätku)projektis osalemine annab suurepärase võimaluse ja kogemuse rahvusvaheliseks koostööks. Meil on käsil teine projektiaasta (juurde võib lisada, et uusi kolmeaastasi projekte enam ei saa alustada, need on kas ühe- või kaheaastased). Oleme kogenud, et rahvusvahelise projektitööga tegelemine nõuab delikaatsust, kannatlikkust, respekti erinevate mõtteviiside suhtes, tööd enesega (näiteke keeleõpe) ja optimistlikku meelt. Kui kõik ei sujugi ootuste kohaselt, tuleb jääda mõistvaks ja teha kõik endast olenev, et asi edasi liiguks. Pärast meie esimest projektiaastat said näiteks kolme kooli eestvedajad ametikõrgendust – ja mida see tähendab, teavad vaid nemad ise. Olla õpetaja ja siis korraga juht, õppealajuhataja või juhataja, pole just seesama. Aga projektitöö seisma ei saa jääda, selleks on vaja oskust haarata kaasa kolleege ja õpilasi, lapsevanemaid.
Kavandasime käesolevaks projektiaastaks küllaltki palju aeganõudvaid tegevusi: nimelt valmivad kõigis õppeasutustes nelja rahvuspüha või rahvakalendri tähtpäeva kohta mapid (ühine – ülestõusmispüha), need tõlgitakse inglise keelde ja edastatakse oma partneritele Itaalias ja Põhja-Iirimaal, Eestis (oma Tallinna partneritele edastame materjali muidugi eesti keeles). Samuti kogume materjali oma riikide tuntud inimeste kohta. Seegi materjal vajab kõigepealt kokkuseadmist ja seejärel tõlkimist. Usun, et ühistööd saavad olema toredad ja pakuvad nii õpilastele kui ka õpetajatele tegemis- kui ka avastamisrõõmu. Pean juurde lisama, et polegi kerge ühisele otsusele jõuda – kes on tuntud eestlased, armastatud nii kodu- kui välismaal, just laste silmade läbi. Aga küll me ühisele arvamusele jõuame! Võimalusi, kuidas tegevusi jäädvustada on mitmeid – DVDd, joonistused, fotod, tähtpäevadega seotud esemed, trükimaterjal. Püüame valminud tooteid üles riputada ka kooli koduleheküljele.
Kogu projekti koordinaator Paddy McCabe vahetab kahjuks töökohta ja annab projekti juhtimise üle oma kolleegile. Viimase projektikoosoleku oli ta organiseerinud väga hästi. Ta suutis projektitegevusse haarata kogu kooli õpilased (suurema osa küll passiivsete osalejatena) ja õpetajad. Nagu alati, kohtusime ka seekord partnerkooli õpilastega. Koolitunde külastades jäi meile kõigile meelde meeldiv ja sõbralik tööõhkkond. Õpilased uurisid aktiivselt, kuidas elavad õpilased Eestis ja Itaalias: kas ja mida koolis süüakse, kui pikad on koolipäevad, millega tegeldakse vabal ajal, milliseid spordialasid harrastatakse, milline on ilm ja kuidas on lood koolivormiga. Kuuldes, et suuremas osas meie koolides ühtne koolivorm puudub, ohkasid nad vaikselt: oleks meil ka nii! Ja seda peab ka lisama, et koolimajad on neil väga lapsesõbralikud – maja on täis joonistusi ja laste töid, klassid on värvikirevad ja on näha, et õpilastele antakse mitmesuguseid erinevaid projektiülesandeid, mille tulemusi tutvustatakse ka kaasõpilastele.
Olen varem oma Belfastis toimunud projektikoosolekute kohta käinud ülevaatelugudes juba kirjutanud, et sealne koolisüsteem püüab aidata nii õpilasel kui õpetajal võimalikult stressivabalt õppida ja töötada. Õpilasteks loetakse Põhja-Iirimaal lapsi juba viiendast eluaastast alates, see on väga õrn iga ja lapsi tuleb väga oskuslikult juhendada ning õpetada. Tundub, et see õnnestub ja õpilased suudavad päeva lõpuni aktiivselt tundides kaasa lüüa. Lasteaialapsed lähevad koju kella kolme paiku ja vahva oli näha, kuidas päris pisikesed lapsed väga toerdasti meile mõne laulukese laulsid.
Tähtis koht on Põhja-Iirimaal õpilaste teadmiste testimisel. Sellest, kui hästi või halvasti ta need 6. klassis suudab sooritada, oleneb tihti kogu tema järgnev hariduskäik. Sealgi näitab parimaid tulemusi neljandik õpilaskonnast. Õpetajad tunduvad selles koolis olema ideaalilähedased. Mis seal salata, õpetaja ametikoht on Põhja-Iirimaal prestiižne ja ühele kohale kandideerib tihti mitukümmend õpetajaks soovijat. Olen aastate jooksul (juba läheb kolmas aasta!) kokku puutunud peaaegu kõigi nende kooli õpetajatega ja kõik on nad äärmiselt sümpaatsed ja tegusad. Projektitööga seoses on nad erinevate kohtumiste ajal alati olnud abivalmid ja toetavad.
Sõnaga Iirimaa seostub inimestel palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Iirimaa on vastuolulise ja keerulise ajalooga maa. Seda, et on olemas Põhja-Iirimaa, mis kuulub ametlikult Ühendkuningriikide koosseisu ja mille pealinn on Belfast ning Iiri Vabariik, pealinnaga Dublinis, kõik tegelikult ei teagi. Berlitzi reisijuhi järgi asuvad majad isegi otse riikide vahelisel piiril, nii et inimene võib magada pea ühes ja süda teises riigis. Mõlema riigiga on põnev tutvuda, meie seekord siis Belfastiga Põhja-Iirimaal. Pealinnas, mis asub rohelisate mägede vahel, võib tajuda Ühendkuningriikide mõju nii viktoriaanliku arhitektuuri kui ka linnakujunduse osas (näiteks telefoniputkad). Vasakpoolsest liiklusest rääkimata. Ka siin sõidavad kahekordsed bussid, millega linnatuuri tehes sõidetakse läbi ka kohtadest, kus leidsid aset 1970date ja 1980date tänavarahutused. Linna üks kauneimaid hooneid on 1906. aastal ehitatud raekoda, kuhu korraldatakse tasuta giidiga ekskursioone ja millega meilgi õnnestus tutvuda esimesel prokjektiaastal.
Sõiduks ettevalmistusi tehes olin otsustanud, et seekord enam Belfastist enne ära ei tule, kui oleme oma õpetajatega saanud külastada linna ühte pärlit – 1895. aastal valminud Suurt Ooperimaja (Grand Opera House), mis on kuulus oma luksuslikkuse ja suurejoonelisusega. Ja kõik meie kooli õpetajad olid sama meelt. Nii ostsimegi üheks õhtuks piletid (veidi üle 300 eesti krooni) ja saime oma silmaga eelmisel aastal rekonstrueeritud ooperimaja ära näha. Jah – kõike jagus – head akustikat, ülikülluslikku interjööri, messingit, kullatud elevandipäid ja sametit. Meil õnnestus külastada Iiri laulude kontserti, mida juhtis ülimalt meeldivalt dirigent John Anderson. Laulsid koor ja solistid – mõnus ja igatsev iiri muusika ja haarav õhtujuht, õhtu läks kümnesse! Juba enne kontserdile minekut ütlesid võõrustajad, et kindlasti oleme publiku hulgas ühed kõige nooremad ja ega nad palju eksinudki, suurema osa publikust moodustasid eakad kontserdikülastajad. Huvitav oli veel see, et kuigi meie jätsime üleriided pisikesse garderoobi, pidi need tegelikult saali kaasa võtma, aga kuidas sa võtad oma niisked riided kaasa! Võimaluse eest riideid garderoobi jätta eest tänatakse töötajaid väikese annetusega. Vihmavarjud (väga vajalik aksessuaar kõikjal Iirimaal!) jäetakse loomulikult ukse kõrval asuvasse vihmavarjuhoidjasse. Aga mis kõige omapärasem – vaheajal söödi-joodi uhkes saalis head-paremat – näiteks topsijogurtit. Loomulikult ei pidanud sööki kaasa võtma, seda sai koha peal osta. Kui järgmisel päeval võõrustajatele nähtu kohta imestust avaldasime, ütlesid nad, et see ei ole ooperiõhtutel tavapärane.
Mida me veel jõudsime teha? Tutvuda linnatuuril linnaga, käia õhtustamas ja ajaloolistes baarides (Crown Liquor Salooni peetakse Belfasti kõige joovastavamaks vaatamisväärtuseks, aga väärib mainimist, et tegelikult jääbki ta tihti vaatamisväärtuseks, sest on rahvast nii täis, et isegi seisukohta leida on seal peaaegu võimatu, kui just tükk aega oodata ei suuda), iiri tantsu tantsimas ja ega muuks rohkemaks aega jäänudki. Sisustasime oma vaba aja niigi väga tihedalt.
Paljud eestlased on juba oma jalajälje Iirimaale jätnud ja igatsevad sinna ikka ja jälle tagasi. Aga seda võin küll öelda, et iirlased Eestimaast küll midagi eriti ei tea. Aga seda viga on meil ju võimalus parandada. Iga erinevate rahvuste vaheline kohtumine avardab kõigi osalejate teadmisi. Ega meistki enne sõitu kõik teadnud, et isegi Põhja-Iirimaal kasvavad palmid ja et just Belfastis valmistati ajalooline “Titanic” ning et see on nende jaoks väga oluline maamärk läbi kogu viimase sajandi. Kahju muidugi, et kogu lugu “Titanicuga” nii õnnetult lõppes. Meil õnnestus viibida väikesel laevaretkel “Titanicu” valmistamisega seotud kohtades. Nägime isegi selle koha ära, kus ta enne teeleasumist seisis. Ja muide, isegi kontserdil püüti paljusid laule ühendada “Titanicu” teemaga.
Belfastis käib pidev ehitiste rekonstrueerimine ja ka ehitustöödel ei paista lõppu tulevat. Seetõttu jäi külastamata veel mitu ajalooliselt ja arhitektuuriliselt olulist kultuurimälestist, aga ees ootab veel üks sõit Belfasti – loodetavasti saame siis oma uudishimu ja kultuurinälga jälle rahuldada.
Minul projekti koordinaatorina õnnestus Belfastis viibida juba kolmandat korda ja nägin, et alati on võimalik kogeda midagi uut ja huvitavat. Seda põnevam oli neil, kes sattusid Iirimaale esimest korda. Alati on ju võimalus oma reisiplaane seada ja nõnda veel kord sinna sattuda.
Reisil ja projektikoosolekul kogesime palju meeldivat ja nüüd on aeg edasi liikuda. Loodan, et järgmised kaks projektiaastat avardavad kõigi osalevate õppeasutuste õpilaste ja õpetajate silmaringi, keeloskusi ja rõõmu rahvusvahelisest koostööst.
Kadrina Kunstidekoolil seisab peatselt ees partnerkoolide võõrustamine järjekordsel projektikoosolekul. See saab toimuma juba veebruaris 2008. aastal. Loodame, et ilmad väga külmad pole, sest külmakraadide nimetamine pani itaallasi ja iirlasi juba kuuldes õlgu väristama.
Eve Vunk
Kadrina Kunstidekool
projekti koordinaator